Böö...motivatsioon, ma ei jõua sind enam otsida

Nii paha
et ka suitsu ei taha
lõpeta see hala
või lasen su maha

Jahmjahm...Ma teen kõike muud peale õppimise. Õigemini, ma ei õpi enda asju, vaid aitan näiteks vennal ja õel kodutöid teha. Seega käi perse bioloogia kaks nädalat hilinenud õpimapp või kirjanduse eelmise perioodi kõik tegemata tööd. Üks verine pisarake voolas mööda põske alla just.

Nii et jahm, veits selline kergelt öeldes pasane tunne on. Tahaks magada mitu päeva järjest. Ja ma olen nagu selles ajaks teki külge kasvanud ja väljun oma kookonist kui olen selleks valmis. Kui olen valmis elama jälle, sest see mis hetkel toimub on lihtsalt masendav. Järgmine reede...kes iganes soovib...palun teeks filmiõhtu. Sööks rõvedaid populaarseid maise, mis hammaste vahele jäävad ja hiljem kuskilt pükste vahelt välja pudenevad. Peksaks üksteist patjadega...okei, seda ma ilmselt ei viitsiks. Aga jääks kuskil üksteise otsas magama ja siis hommikul keegi (see kõige reipam ja tublim) ärkab väga vara üles ja teeb kõigile omletti. OMG tahaks omletti...Mul võiks isiklik kokk olla. Ta ei suudaks kunagi mu tujude järgi süüa teha. Ja siis ma sõimaks teda. Oleks mingi väike torisev tigedik nurgas, kes lihtsalt iga minuti tagant karjuks "tahan juustusaia...ma tahan kana...ei, kala...ei lasanjet...fuck tee see pitsa juba valmis!". Ma ei tea üldse miks ma siia kirjutan täna. Sest ilmselgelt selle debiilse mõttekäigu pärast raiskasin jälle umbes mingi 5 minutit vajalikku õppimisaega.

http://www.youtube.com/watch?v=HbUQG1rYoOk 

Palun väga. Kummitagu teid ka

Vihma sajab

Miks ma jälle pole mina?
Miks ma alati panen tina?
Miks elu näkku paneb?


Mõte segane
Arusaam vigane
Elutahe kahaneb

Jooksen peaga vastu seina
Mõistust taga leinan
!Palun pane ennast põlema!

Juukseid peast vaid tirin
Ajus lõppematu pinin
!Ketti peaksid end panema!

Kusjuures suits teeb mu õnnelikuks

Pidin just kirjutama pika arutluse selle teemal, et mis teeb meid õnnelikuks. Peksis mingi teksti kokku seal, aga miskipärast ma hakkasin ise seda uskuma. Tehke midagi palun. Kõik, kes te loete. Minu pärast. Esimene ettejuhtuv asi, mis teie laua peal on või kõrval asetseb, võtke see kätte! Ei, ära isegi hakka edasi lugema. Võta see kätte! Mul on laualamp käes hetkel. Silitage seda. Haha..suht tobe. Kui te reaalselt silitategi seda, siis tunnete end pisut vaimuhaigena, aga samas te naerate enda üle. Kas pole tore? Teeb teid pisut rõõmsamaks ja õnnelikumaks. Vend vaatas mind kui debiilikut just, kuid ma vaid naersin.
Homme on emal palgapäev. Hehee...mis te arvate, kellele see kõige enam rõõmu pakub? Igatahes mitte mu emale. Lähme homme Paavlisse. Shitloads of clothes coming up! Fuck yeah.

Hää muusika käima ja suits hambusse
ma jooksen õue ning panen pambusse
Tegelikult Priit vist armastas usse
oi, kas silman jälle neid kodutuid kasse
kurat, ikka pole jalas kalosse
toas surun jalga mugavaid susse
ja vastu maad lendab hunnik tasse
eee...ema vist on jälle kuri!

Juan Miguel...suudle mind!

Sattusin seebikale peale. Umbes kuueaastasena fännasin neid. Unistasin igavesest armastusest ja pikka aega oli mu arusaam suudlusest, kui armastuse sümbolist. Varsti tuleb see prints, kes mulle armastust avaldab ja siis me abiellume ja hästi palju kurja juhtub, aga meie armastus on kuradima tugev. Mis aga juhtus? Nüüd tean, et on sellised asjad nagu üheöösuhted, suvalistega suudlemine, vabaabielu, petmine...teised naised, keda ka armastatakse; mitmenaisepidajad. Kus see kõik tuli? Nüüd unistan ma mehest, kes oskab hästi peita seda, et ta mind petab? No mitte päris nii, aga printsi valgel hobusel ma igatahes ei oota. See on selge.
Aga jahm..sattusin seebikale peale. Ja juba see plära, mis kõiki neid seebikaid ühendab. Well..on vaene naine ja rikas mees. Ja siis nad armuvad esimesest silmapilgust. Aga äkki ilmub mingi eit, kes armastab ka seda meest, ütleme, et ta nimi on Roberto ja siis noh muidugi tänapäeva elus on ju nii, et kohe kui sa kedagi armastad siis kõik naised, kes teda tahavad, on litsid (see on tõsi!). Aga see tähendab ka otsekohe seda, et sellest teisest naisest lahtisaamiseks ei üritata meest endale võita enda ilu, tarkuse või muuga vaid see teine lits tuleb ju maha lüüa. Selleks võetakse appi Roberto emme, kes ALATI kindlasti vihkab vaeseid inimesi. Keelatud armastus...Oi kui ilus. Ja siis noh lepitakse emmekesega kokku, et mürgitatakse ta poeg ja siis teeseldatakse, et neil oli maagiline nuss eelmine õhtu, mis lõppes muidugi sellega, et naine jäi rasedaks. Noh...tegelt ta ju rase ei ole. Seega tuleb pisut dokumente võltsida ja paar naist ära osta, et kuskilt mingi titt leida. Vanaema nkn ei taha ju mingit enda päris lapselast, seega pohhyolo. Niinii...suur keelatud armastus on nüüd pekkis omadega. Neiu otsib uue mehe endale, kellega ta magada ei suuda, sest ta on nii puhas ja armastab vaid üht meest (ainult seebikates suudetakse ilma seksita elada!). Aga noh, sellest ei piisa. Kuna Roberto armastab ka ainult üht naist, siis tuleb see lipakas maha lüüa. Seega korraldatakse suur plaan, kus neiuke röövitakse ja viiakse kuhugi kuuri ja pannakse see kuur põlema. Naine muutub Ämblikmeheks ja ronib aknast välja ja lahkub sündmuskohalt like a badass bastard. Ja siis tuleb kõik välja ja Roberto ning neiu unustavad kõik ja elavad ilusat elu edasi. Ema ja bitch-eit saavad mõlemad kõrvaltänaval peksa ning valatakse happega üle (kuna tänapäeval on ju kõigil taskus hape kaasas) ning elu on tõesti lill siis....

Taipasin just, et mu elu pole pooltki nii huvitav. Tahaks ka mõnele inimesele toidu sisse, kas kõhulahtistit panna või mõnele debiilile hapet näkku loopida. Seda oleks oh so fun pealt vaadata.

Lumi...millal ma selle söömise lõpetasin?

Sõites täna bussiga koju vaatasin seda valget jura maas. Laus kole. Ei, mul pole selle vastu midagi, aga see tuli liiga kiiresti. Liiga ruttu. Mäletan nii hästi, kuidas Tikis geograafiaõpetaja rääkis meile, kuidas liiga varajane külm kahjustab puid, kuna lehed pole suutnud veel kõik maha langeda. Imelik, et see mul meeles on.
Nii...ilmselgelt on ilm liiga mõttetu teema, mille üle mõtiskleda. Selle kohta võib Facebookist lugeda.
Aga jätkates eilse teemaga siis (ning kuna esitati soov, et ma sellest räägiks), siis kas see on normaalne, et vähemalt korra nädalas me tunneme vajadust minna linna ja juua seni kuni mõte ei jookse. Tüüpiline linnaskäik näebki välja ju selline, et astud Hella (mis ongi minu linn juba), keerad korgi lahti järjekordsel likööril või rummil ning ennustad vaikselt sisemuses, et pärast mitmendat lonksu sa juba kerget surinat keres tunned. Mõned suitsud, järjekordne lonks. Fuck...mu põis lendab õhku kohe. Koperdad läbi inimmassi ruttu vetsu. Uks pauguga kinni. Istud ning vaikselt räägid enda ette "ossa puts, ma olen juba purjus!". Selle purjusolekuga kaasneb järsult selline vabameelsus. Sa julged öelda, julged tunnistada, julged südant puistada. Sa tead, et mingil määral sa võib-olla kahetsed üht või teist tegu hommikul, kuid sel hetkel valdab sind nii kuradima vabastav tunne. Jooksed linnas ringi, karjud suvalistele midagi. Sulle vastatakse. Sinuga ühinetakse. Uued tutvused. Oooo, milline meelas tunne. Kellegi käed puudutavad su põski. Kerge suudlus. See kõik on nii lihtne. Aga kas see on normaalne? Kujutage nüüd ette, kuidas mõni kaine mööduja teid vaatab ning mõtleb "Noor neiu/noormees, kuid ei suuda isegi korralikult kõndida. Piirid ei ole selleks, et neid ületada. Kas tõesti ei piisanud paarist õllest või veinipokaalist, et õhtut natuke lõbusamaks muuta? Milleks see üleliia kaanimine?".
Täispeaga ma vastaks...Mul on suhtkoht savi, mida sa arvad...I'm having fun. But am I? Mäletan, kuidas niisama linnas tillamine ja sõpradega lolli jura ajamine oli piisav entertainment. Lihtsalt kuskil pargis kaartide mängimine lähendas inimesi.
Aga ma siiski ei vastanud küsimusele vist...Kas ma ise pean seda õigeks? Kas mul ikka on vaja seda iganädalast purjusolekut? Mis see mulle juurde annab peale hetkese heaolu, paari draama ning hommikuse pohmeluse? Kurb on tõdeda, et hetkese koolistressi (mitte nii väga õppimise vaid lihtsalt selle pinge pärast, et on viimane aasta ja mul pole halli aimu, milline mu elu peale kooli välja näeb) ja muude jamade juures tunnen end õnnelikuna mõeldes reedele, et täna õhtul saan olla hetke väljaspool muust maailmast. Sa oleksid justkui teine inimene kui oled paar lonksu sisse ajanud. Sa võid ju alati võtta vabanduseks "ma olin ju purjus" kui midagi valesti teed. Aga alati toimub midagi. Mingi draama, mingi jama, midagi seikluslikku. Elu nagu mingis debiilses filmis. Päeval ju ei ole sellist asja, et kõnnid vanalinnas ja järsku kuskil tänavavahes keegi virutab teisele molli mingi naise pärast või, et mingi mees otsustab sind ja su sõpru uue koha avamisele kutsuda või et mingi grupp soovitab sul kuhugi tantsima minna. Inimesed on reedeti kõik nii sõbralikud ja pean tunnistama, et paljud head sõbrad ongi leitud kuskilt baarist, õlle juues. Sest nii naljakas kui see ka ei tunduks, me kõik oleme ju fucking filosoofid siis.
Aga ma tahan, et mõned oleksid nii julged (kaasaarvatud mina ise), et suudaksid ka suvalistega kaine peaga rääkida. Et sõpru saadaks samamoodi linnas jalutades ning inimesi kuhugi kohvikusse kutsudes. Äkki läheks piljardisse? Oi bljää...praegu tahaks küll minna. Aga noh raha pole...ilmselt sul ka mitte. Nojah...viimane viiekas läks eelmine nädal ühe kange pudeli peale ju.
Olles aus vastan nüüd, et kui mul oleks hetkel viiekas käes ning mul oleks valida, kas ostan reedeks pudeli likööri või lähen ostan endale uued kindad, mida mul hädasti vaja on...noh, me ilmselt kõik teame, mille ma valiks. Lõpetuseks võin öelda vaid öelda, et õnneks see kõik on mööduv...

Böö...piece of bullshit...Mis siis, et nii arvan, ikka võib mind see reede Hellas näha...

Viskun keset autoteed ja sülitan otse üles...kui rumal

Pole ammu siia kirjutanud. Loen eelnevaid postitusi ja taipan, et ega ma mingisugust normaalset juttu küll ei aja. Sooviks, aga palju lihtsam oleks kellegagi mingil teemal arutleda. Midagi uut...midagi huvitavat. Armastus! Sellest me räägime iga päev. Õigemini leiame kui mõttetu on sellest veel rääkida. Poisid, mehed..noormehed? Hetkel on meie sõpruskonnas kõik vastassoost inimesed sellises vanuses, et ei saa neile öelda ei poiss ega ka mees. Ja noormees on ilmselgelt too fancy? Mille üle tänapäeval veel arutletakse? Naised, mehed, seks, suhu võtmine, pihku peksmine, vägistamine, mõrvarid, pedofiilid...
Ma unistan päevast, kui keegi haarab mu käest ja viib mind grupiga kuhugi teatrisse. Uhke kleit, väike ridikül, kaunis meik ja soeng. Pärast vapustavat etendust lähme kõik koos kuhugi teed või veini jooma. Tee jääb ära, veinist saab viin, pudelist saab kaks, kahest saab viis ja lõpuks leiad sa end...oma kodust? Voodist? Ei, su kõrval ei ole kedagi ning õnneks on sul riided seljas. Aga miks nii? Peale joomise polegi enam entertainmenti? Ma kohe nalja pärast sooviks pidada pidžaamapeo, kuhu on kutsutud kõik mu lähedasemad sõbrad. Lühikesed püksid, mõmmidega pluusid, tuldpurskavate draakonitega bokserid. Ja siis üks õudusfilm ja sellele järgnev padjasõda. Ning lõpuks jääme kõik kuhjas, üksteise otsas, tukkuma ning unesegastena analüüsime maailma ning kritiseerime väärastunud ühiskonda. That would be fun...

---------------------------------------------------------------------------------------------------

Tõmbasin dressika peale ning tatsasin paljajalu maja ette suitsu tegema. Suits...Puudutan huultega, süütan tule, tõmban sügavalt sisse. Esimene suits. Seda tunnet on raske kirjeldada. Ei peagi olema stressi või sitta tuju, vaid lihtsalt tunned, et sul on vaja seda ühte värskendavat sigaretti. Hea algus päevale. Mõte rändas ning ei pannudki tähele kui suits oli juba otsas. Kummardusin, et suitsu mööda asfaltit ära kustutada, kuid kiljatasin. Seal see värdjas oligi. Rõve must junn, pikkade jalgadega. Lömastasin ta ning kustutasin veel koni ka tema vaevu tõmbleval kehal. Sure, koer! Kükitasin selle pisikese laiba juures ning jäin seda hetkeks vaatama. Mõttetud elukad, raisk! Tõusin püsti, naeratasin, keerasin ümber, et tagasi tuppa minna ning tundsin kuidas külm kõva labidas mu näo sodiks lõi.

Helina on taun:D

Ma olen nii kelbas inimene. Üritasin sokkida Kõivule, et mul kodus kass. Tema ütleb selle peale "no pic no proof"...eks ta sai siis oma pildi.